Soolise ebavõrdsuse probleeme on Eestis teadvustatud seoses tööelu ja töö tasustamisega, juhtimis- ja otsustustasandil osalemisega, töö- ja pereelu ühitamisega ning kolmanda taseme hariduse omandamisega.  Need ja muudki ebavõrdsused naiste ja meeste võimalustes, kohustustes ja vastutustes  on seotud soolise sotsialiseerimisega, mis  lähtub ühiskonnas kehtivatest  soonormidest ja laste suunamisest kindlatesse traditsiooniliste soorollide raamidesse vastavalt sellele, kas ollakse sündinud poisiks või tüdrukuks.

Erinevad nõudmised ja ootused tüdrukute ja poiste eneseväljendusele, käitumisele, võimetele ja saavutustele saavad alguse kodunt ja jätkuvad kogu haridustee vältel – lasteaias, koolis, kutsekoolis, ülikoolis.

Normaalse ja püsivana näivaid sooliselt määratud käitumismudeleid tavaliselt ei vaidlustata. Enamik arvamusi sugude ja soosuhete kohta on kujunenud kas eelneva kasvatuse, kultuuris kehtivate soonormide või ümbritsevast keskkonnast saadud kogemuste alusel ja on liigselt üldistavad, skemaatilised e. stereotüüpsed.

Argiarvamuslikult oletatakse, et inimese soolisus ning see, kuidas seda väljendatakse,  on muutumatu ja sünniga määratletud või et bioloogiline sugu määrab ka isikuomadused ja sotsiaalsed rollid.  Sellise arusaama kummutamiseks pruugib vaid vaadata ajalukku või võrrelda erinevate riikide andmeid nt. tüdrukute ja poiste õpiedukuse kohta.  Üha enam on teaduslikult tõestatud, et erinevused soogruppide sees on suuremad kui sugude vahel.

Kodus ja lasteaias saavad lapsed üpris varakult selgeks selle, et poisse ja tüdrukuid koheldakse erinevalt: neil on erinevad  õigused ja kohustused, mängud ja mänguasjad, nad peavad käituma ja riietuma erinevalt. Sotsialiseerimise käigus õpitakse ära, mis sobib ja ei sobi  tüdrukule/poisile, millest peaks olema huvitatud poiss ja millest tüdruk ning missugused õigused ja kohustused sooga seotud on.  Õpitakse aru saama sellest, kuidas jagunevad tööd ja kohustused naiste ja meeste vahel, kes on juhtivatel ja tähtsamatel kohtadel, kuidas eri sugudest räägitakse jms.  Nii kujunebki minapildi ühe aspekti – soolise identiteedi loomine peamiselt läbi vastandumise vastassooga, mitte läbi enda võrdlemise/samastamise sooüleste üldinimlike omaduste ja oskustega.

Kooliõpilasena elavad noored inimesed läbi perioodi, mille jooksul nad pidevalt katsetavad, arutlevad ja esitlevad oma sooidentiteete. Arusaam sellest, mis on võimalik, oodatud või  keelatud neile kui tüdrukutele ja poistele õpitakse ära  õpetajatelt ja kaaslastelt pidevalt saadud väikeste vihjete ja mõistaandmiste ning õppeainete sisu toel.

Õpetajad aga peavad kõigile lastele tagama  võrdsed võimalused saada samu kogemusi, oskusi ja teadmisi soost olenemata. Võimalused ei ole võrdsed juhul, kui poiste ja tüdrukute puhul arendatakse juba lapsest peale erinevaid võimeid ja oskusi.

Sooline segregatsioon hariduses tähendab, et mitmesugused õpiteed kujundavad tegurid viivad selleni, et tütarlaste ja poiste huvialad, õpihoiakud, enesekohased võimed ja usk oma oskustesse, õpitulemused, õppeainete ja –kursuste valikud ning eriala- ja ametivalikud erinevad märgatavalt.    Normatiivsed soolised stereotüübid ja erinevad ootused tüdrukutele ja poistele piiravad aga  inimeste valikuid ning võimalusi üha kiiremas tempos  arenevas maailmas.

Ootused, hoiakud  ning tüdrukutele ja poistele omistatavad omadused  ilmnevad koolikeskkonnas mitmete tegurite mõjul. Näiteks õppematerjalid, kuvandid, tekstid, õpetajate ja kaaslaste hoiakud  sisendavad märkamatult nais- ja meessoost inimeste teadmis-  ja huvivaldkondade ning käitumiste  erinevust ja vastandlikkust, seejuures ka  meestega seonduva suuremat  väärtustatust.

Igas ühiskonnas on selliseid soolisi stereotüüpe, mis puudutavad naiste ja meeste isiksuseomadusi või iseloomujooni, aga ei kehti sugugi iga tüdruku või poisi ja naise või mehe kohta. Liigne üldistamine jätab varju need soogruppide sisesed erinevused isikute vahel, mis on tavaliselt palju suuremad kui naiste ja meeste vahelised erinevused.  Soostereotüüpidesse  kinnijäämine saab takistuseks ka uue õpikäsituse ja lastele individuaalse lähenemise rakendamisel.

Ka ühiskonnas väljakujunenud soorollid ja tööde jaotus „kontrollivad“ seda, mida peetakse sobivaks ja ebasobivaks ühele või teisele soole ning ei sõltu konkreetsest indiviidist või tema individuaalsest tahtest.  Ühiskonnas kehtiv soorollide struktuur e. soosüsteem,  milles mehed on domineerival positsioonil avalikus ruumis ja võimu tasandil, määrab paljuski ära selle,  kuidas inimesega käitutakse, millised ootused talle esitatakse, millised ootused ta endale seab, millise hariduse omandab, millise töö ja millise palga saab.  See, et tütarlapsed ja naised lähevad õppima hooldus-, tervishoiu ja haridusvaldkondadesse ning poisid ja mehed enam tehnika ja transpordi valdkondadesse, tuleneb hoiakutest, mida on mõjutanud haridus- ja tööturul väljakujunenud sooline eristumine.

Ebaõiglane on kehtivas soosüsteemis see, et kõik naistega ja naiselikkusega seotu on vähem väärtustatud. Naiste tegevusaladena määratletavaid sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning haridusvaldkonda käsitletakse siiani pigem  kunagiste kodutööde pikendusena, mitte majanduslikku kasu loova tegevusena.    Eelarvamuslikult püütakse soolist ebavõrdsust põhjendada naiste või meeste  endi „vaba“ valikuga. Tegelikult ei ole näiteks naistele omaseks peetav suurem tagasihoidlikkus, enesekriitilisus ja väiksem enesekindlus  soolise ebavõrdsuse põhjuseks, vaid hoopis soolise ebavõrdsuse tagajärjeks.

Meeste ja naiste psühholoogilised, sotsiaalsed ning kultuurilised erinevused ei ole oma päritolult bioloogilised, olemuslikud,  vaid tulenevad sotsialiseerimise käigus omandatud käitumismudelitest, soolisest identiteedist. Lasteaias ja koolis kujuneb poistel ja tüdrukutel ka ettekujutus oma intellektuaalsetest ja muudest võimetest. Need enesekohased uskumused on määravaks hilisemates ametivalikutes ja karjääris. Arvestada tuleb, et tütarlaste ja noormeeste eriala, ameti ja elukutse valikuid piiravad varakult omandatud  stereotüüpsed rollimudelid kui ka sellise sihipärase kasvatuse puudumine, mis toetab tüdrukutel enesekindluse ja julguse ning poistel emotsionaalse külje väljaarendamist.

Lääneriikides, eelkõige Põhjamaades ja Suurbritannias on aastakümneid tegeletud selle nimel, et soorollide piirid muutuksid paindlikumaks ning naised ja mehed  saavutaksid  ühiskonnas võrdsema positsiooni. See tähendab muutusi ka ühiskonnapoolsetes ootustes soorollidele. Haridusvaldkonnas rakendatakse tüdrukute ja poiste võrdsemate haridustulemuste ja  indiviidikesksema lähenemise nimel sooteadlikku lähenemisviisi.

Sooteadliku õppe- ja kasvatustöö lähtekohaks  on tõdemus, et  sugu ei tähenda ainult bioloogilisi erinevusi, ja et sugu/soolisus on sotsiaal-kultuuriline konstruktsioon, millega iga tüdruk ja poiss ennast kasvamise käigus võrdleb. Sooteadlik pedagoogika võtab arvesse soorolle ja soostereotüüpe, mis on  õpitud konkreetses kultuurikeskkonnas  keele, kogemuse või meedia kaudu.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav nn. uus õpikäsitus eeldab, et ollakse vabad piiravatest stereotüüpsetest ettekujutustest ja aegunud soorollimudelitest, aidates õpilastel avastada enda tugevamad pooled ja võimed, aidates leida isiklikult õpilast huvitavad ja talle sobivad õppimisviisid. On ülimalt oluline, et inimeste valikud ja võimalused ei sõltuks sellest, kas ta sünnib poisi või tüdrukuna, vaid oleksid kooskõlas isiklike huvide, võimete ja unistustega.

Õppe- ja kasvatustöö käigus saab laste ja õpilaste valikuid piiravaid soolisi stereotüüpe ning soorolliootusi teadlikult  kummutada ja eesmärgipäraselt mõjutada. See on üks olulisemaid aspekte, mis eristab kooli muudest sotsialiseerimisagentidest.  Ühtlasi on kasvatajate ja õpetajate ülesandeks anda  teadmisi selle kohta, kuidas soolist võrdõiguslikkust hinnata, väärtustada ja teadlikult arendada.

Sooteadlikkuse hulka kuuluvad teadmised ühiskonnas kehtivatest soostereotüüpidest, soolisest sotsialiseerimisest ning sooidentiteetide kujunemisest, teoreetilistest käsitlusviisidest soolise ebavõrdsusega seotud probleemide uurimisel, soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest jms.

Portaali „Haridus ja sugu“ on koondatud materjalid, mis aitavad lasteaia ja kooli igapäevapraktikas rakendada sootundlikku lähenemisviisi. Materjalid peaksid toetama õpetajate  pedagoogilisi pädevusi – valmisolekut arendada oma tööviise, hariduse sisu hindamist sooteadlikust vaatenurgast, õppematerjalide ja –vahendite sooteadlikku valikut. Materjalidele toetudes saavad õpetajad arendada oma sotsiaalseid oskusi  suhtlemisolukordade  vaatlemiseks ja analüüsimiseks sooaspektist, keeles ilmneva sugude ebavõrdse äratundmiseks ning loobuda endi seni  teadvustamata soolisi eristusi rõhutavast tegevusest ning keelekasutusest.

Soolise võrdõiguslikkuse teema käsitlemist sotsiaalainete raames toetavad näidistena väljatöötatud tunnikonspektid ja slaidikomplektid.  Konspektide koostamisel on lähtutud 2016. a. kevadel kehtivatest  Põhikooli ja Gümnaasiumi riiklikest õppekavadest.

Algusesse