Uuringutest on selgunud, et õpetajad hindavad poisse ja tüdrukuid erinevalt.

Näiteks keeletundides tehakse allahindlust poistele, matemaatikas aga nõutakse neilt tüdrukutega sama hinde saamiseks rohkem. ( Yrjölä, P. Pojat ja tytöt oppimistulosten arviointien valossa. Artikkel  rmt-s. Vitikka, E. (toim.) Koulu – sukupuoli – oppimistulokset. Moniste 8/2004.  Opetushallitus. Helsinki:  Edita Prima Oy, 2004)

Soome uuringute põhjal väidetakse, et selline sooline eristamine iseloomustab koole, kus õppeedukus on üldse madalam.

Müüdid, et tüdrukud on kehvemad matemaatikas või täppisteadustes takistavadki tegelikkuses nende edasijõudmist, kuna neil võibki sellise müüdi kohaselt tekkida aine suhtes teatud vastumeelsus.

Enamus uuringuid näitab, et õpilased on edukad neis ainetes, mis neile meeldivad. (Gender in the Classroom: Foundations, Skills, Methods, and Strategies Across the Curriculum. Edited by Sadker,D., Silber, E.S. Lawrence Erlbaum Associates, 2007.)

Poiste halvemat õppeedukust on püütud seletada erinevalt.

Näiteks arvatakse, et kool oma kindlate reeglitega ei pruugi kasvavatele poistele üldse meeldida, et kehtivad hindamisviisid võivad olla ebaõiglased erinevate õppimisviiside suhtes, et humanitaarainete õpetamisel ja õppematerjalides pole arvestatud poiste huvide ja käitumisviisidega jms. Kuni arvamusteni naisõpetajate poolsest diskrimineerimisest.

Ühte ja ainukest põhjust loomulikult pole, aga tõlgendused, mille abil erinevusi poiste ja tüdrukute õppeedukuses püütakse selgitada, on sageli soolistatud, eelarvamuslikud.

Poiste ebaõnnestumises nähakse huvi puudumist ja kooliga sobimatust lausa omastena poistele. Tütarlaste halva õppeedukuse põhjuseks tuuakse aga nende ebapädevus, võimete puudumine.

Tüdrukute head edasijõudmist tõlgendatakse püüdlikkusega ja sooviga õpetajale meeldida. Poiste edu seletatakse andekusega.

Sügavamad analüüsid poiste ja tüdrukute erinevustest on viinud arusaamisele, et üheks õppeedukuse erinevuse  mõjutajaks on sotsiaalselt konstrueeritud nn. sotsiaalne sugu ning sooline identiteet  ja vastamine kitsama või laiema keskkonna ootustele.

Näiteks mõnes alakultuuris võidakse maskuliinsuse märgiks peetavat andekust tunnistada ja suhtuda hästi õppivasse poissi positiivselt, teises võib selline aga sattuda kiusamise ohvriks.

Koolis tuleb välja selgitada, millised mitteformaalsed alakultuurid koolis on omaks võetud ja millised neist toodavad arusaamist „õigeks meheks/poisiks“ või „õigeks tüdrukuks/naiseks“ olemisest nii tundides kui vaheajal.

Kui antud kooli õpilaste alakultuuris ei soosita vaikseid ja edukaid õpilasi ning neid peetakse „nohikuteks“, võib suurema ja kõvema hääle kasutamise taga peituda soov näidata oma staatust, sotsiaalset võimu, liidripositsiooni.

Õpetajad peavad hindama tulemusi, olles teadlikud, et sugu ei tohi nende konkreetset hindamist mõjutada. Selleks on vaja

• uurida põhjalikult, kas hindamine on õiglane või ebaõiglane
• analüüsida, kuidas poisid ja tüdrukud teevad oma valikuid ja mis neid mõjutab
• järele mõelda, mil määral võivad jääda tunnustamata ja kasutamata mõlema sugupoole erilised anded ja võimed
• mõelda, kuidas võiks luua selliseid õppimistingimusi, mis pakuvad võimalusi õpilaste endi poolt enda arengu analüüsimiseks ja eneseteostamiseks ilma piiravate soostereotüüpide ja eelarvamusteta