Eesmärgipärasteks ja süsteemseteks tegevusteks  soolise võrdõiguslikkuse edendamisel õppe- ja kasvatustöös on vaja:

• analüüsida ja kontrollida, kas õpikud, õppematerjalid ja ülesanded on kooskõlas sugude võrdsuse põhimõtte ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidega
• analüüsida, kas enda ja kolleegide käitumine, keel ja arusaamad taastoodavad soolisi stereotüüpe, võimusuhteid või vähendavad neid
• mõista, kas ja kuidas kool võib piirata nais- ja meesõpilaste eriala- ja kutsevalikuid, käitumisi, võimalusi jms. ja need piirangud kaotada

Kõik see eeldab spetsiifilisi teadmisi sotsiaalsetest protsessidest ja mehhanismidest, mis soolist ebavõrdsust taastoodavad, eelkõige aga selle mõistmist, millised arusaamad ja teadmised on õpetajaskonnal kehtivast soosüsteemist, soorollidest.

Selle väljaselgitamiseks võib kasutada soolise võrdõiguslikkuse auditi näidisküsimustikku.

 Selleks, et välja selgitada, millised hoiakud ja arvamused on õpetajaskonnas levinud, võib püstitada näiteks  järgmised programmküsimused:

• kas ja kuivõrd teatakse kehtivat normitausta,
• kas ja kuivõrd peetakse soolist ebavõrdsust koolis ja ühiskonnas probleemiks,
• milles nähakse erinevusi poiste ja tüdrukute vahel ja millistest arusaamadest lähtudes neid põhjendatakse,
• milliseid positiivseid külgi arvatakse kaasnevat soolise võrdõiguslikkuse edendamisega ja milliseid lisamaterjale selleks vajatakse.

Küsitluse tulemusi saab analüüsida mitmel teljel :

• soolise ebavõrdsuse probleemi tunnetamine –  mittetunnetamine;
• seadusnormide tundmine – mittetundmine;
• soolise võrdõiguslikkuse teemasse suhtumise positiivsus ja negatiivsus;
• traditsioonilised ja modernsemad arusaamad;
• soolisi stereotüüpe taastootvad või kummutavad arusaamad;
• soogruppidele omistatavate omaduste stereotüüpsus või mitte;
• soorolliootuste kaasaegsus ja traditsioonilisus, jne.

Selline analüüs võimaldab otsustada, kas võib alustada mingite kindlate probleemvaldkondade põhjalikuma käsitluse ja analüüsiga, või tuleb eelnevalt läbida koolitusi, korraldada seminare, tutvuda uurimustulemuste ja teiste riikide koolide parimate praktikatega. Seda siis juhul, kui suur enamus õpetajatest kaldub pooldama traditsioonilisi, stereotüüpseid hoiakuid.

Õpetajate eneseanalüüsi käigus peaks selguma, milliseid käitumuslikke erinevusi nad enda juures märkavad (kellega suheldakse sagedamini, milliseid sanktsioone, tunnustusi või laitmisi ja mis põhjusel jagatakse tütarlastele, milliseid poistele, millised on nende ootused tüdrukute ja poiste õpitulemuste suhtes, kas ja milliseid sooga seotud arvamusi  ja millega seoses nad avaldavad kas õppetöö käigus või klassivälises tegevuses).

Näiteks võib iga õpetaja eneseanalüüsi käigus endalt küsida,  kas teades, et tüdrukud saavad paremini hakkama koostööga, kavandatakse neile selliseid oskusi nõudvaid ülesandeid, või hoopis ollakse seisukohal, et kasvatuse ja õpetusega tuleb kompenseerida puuduvaid oskusi ja üritatakse ka tüdrukuid panna individuaalseid võimeid arendama, ennast kehtestama ja konkureerima? Esimene variant toetaks levinud stereotüüpe, teine oleks nn. sooteadlik lähenemine.