Kooli ruumikasutus ja ruumides liikumine omandatakse märkamatult nii, et sellest saab kogu koolielu ja –rütmi olemuslik osa. Erinevad ruumid ja ruumiosad hakkavad kujunema kas rohkem poiste või tüdrukute poolt omaksvõetuks.

Klassides võivad kujuneda pingid ja istumiskohad, mida hõivatakse sagedamini ühe sugupoole poolt. Pidev eraldatus sugude vahel vahetundides või tundidevälisel ajal võib olla tingitud sellest, et mõnes kohas võivad vaiksemad ja arglikumad õpilased tunda ennast turvalisemana. Mõni teine koht on mõnedele õpilastele sobivam aga just seetõttu, et seal puudub igasugune täiskasvanutepoolne kontroll või jälgimine.

Ruumi kasutamise viis  on oluline ka suhtlemise aspektist, näiteks „ebamugavas“ ja tõrjuva õpilaskonnaga klassis kipub õpetajagi jääma pigem klassi ette kaitsva õpetajalaua taha kui selles ringi liikuma.

Et mõista, miks on nii kujunenud, tuleks olukorda arutada koos õpilastega.

Õpilaste soolisus mõjutab teatud määral alati nende valikuid, ka siis, kui nad näiliselt saavad endale tegevusi vabalt valida.  Vabas keskkonnas kipub kujunema nii, et poisid ja tüdrukud moodustavad omaette rühmad.

Õpetajatel on suur mõju sellele, kas poisid ja tüdrukud tegutsevad mingis ruumis koos või eraldi. Õpetaja teadliku suunamise ja kontrolli abil saab korraldada nn. sooüleseid tegevusi, sest siis valitakse osalemine eelkõige huvi, mitte õpingukaaslase soo järgi.

Sooteadlikult kavandatud tegevustes ja ülesannete jaotamises saab jälgida, et ei tõrjutaks ühest soost õpilasi teiste poolt kõrvale, võimaldada tegevusi, mis lubaksid nii tüdrukutel kui poistel ennast kompetentsetena tunda, saada kogemusi, millest stereotüüpsete soorollide piires võidakse ilma jääda .

Ka spordis ja vaba aja tegevustes, mis paljuski on meie kultuuris rangelt sooliselt ette määratletud, on hea pakkuda välja tegevusi, mis sobivad võrdselt poistele ja tüdrukutele. Seejuures tuleks jälgida, et poisse ja tüdrukuid ei pandaks omavahel võistlema.