Mis on kvoodid?

Kvoodid: poliitikavaldkonnas on ajutine erimeede, mis püstitab fikseeritud protsendi või arvu mingi grupi (naiste/meeste) nimetamiseks või esindatuseks – enamasti miinimum-osakaaluna ( 20, 30 või 40 %),  ja mille eesmärk on tõsta alaesindatud grupi osa otsustajate hulgas, nt parlamentides, valitsustes või kohalikes volikogudes.

Kvoodid, piirmäärad võivad olla kehtestatud põhiseaduses, valimisseadus(t)es, (nõuded kandidaatide nimekirjade koostamisele, mis kehtivad kõigile parteidele, nõutud teatud miinimumarv naissoost kandidaatide olemasolu)  -nn. seaduslikud kvoodid ja/või erakondade põhikirja(de)s (parteidesisesed nõuded nimetada vähemalt miinimumarv või –protsent naisi valimisnimekirjadesse – nn. vabatahtlikud kvoodid).

Kvoodisüsteemid

• Konstitutsioonilised kvoodid – puuduvad tavaliselt konkreetsed arvulised näitajad, sätestatud on sugude võrdne poliitiline esindatus ( näiteks Kreekas, Prantsusmaal).
• Valimisseaduste kvoodid – kehtestatud määrad parteinimekirjas esitatud kandidaatide soolisele kuuluvusele kas minimaalselt 40%-lise või maksimaalselt 60 %-lise osaluse kehtestamisega või nõudes nais- ja meeskandidaatide vaheldumisi esitamist valimisnimekirjades (Belgia, Prantsusmaa, Mehhiko jt)
• Erakonnasisesed kvoodid – parteid rakendavad vabatahtlikult , maailmapraktikas kasutatakse kõige enam
• Esimesena rakendati Norras 1970-tel, seejärel teistes Põhjamaades ja Lääne-Euroopas, mõnedes endistes Ida-Euroopa riikides: Ungari, Sloveenia jt

Naiste osakaal riikide parlamentides ja kvoodisüsteemide kasutamine

Mis on kvootide eesmärk?

Kvootide põhieesmärk on muuta tegelikkust nii, et seda hakkaks normaalseks pidama järgmine põlvkond. Näiteks ilmneb Eesti avaliku arvamuse uuringutest, et naissoost ministreid eelistatakse näha enamasti nendes valdkondades, kus mõni naine on ministriks olnud.  Kui midagi on harjutud nägema, siis seda hakataksegi loomulikuks pidama. See on üks viis, kuidas lahti saada aegunud eelarvamustest ja stereotüüpidest. See oleneb sellest, kuidas oma inimressurssi kasutada tahame. Kui hea haridusega ja edasipüüdlikud naised jäävad mingi nähtamatu barjääri taha, jääb kasutamata ka nende potentsiaal otsustajatena.

Teiseks eesmärgiks on parandada tehtavate otsuste kvaliteeti. Kui otsustajad on oma elukogemuselt sarnased või  alati väga sarnastel seisukohtadel, siis ei pruugita märgata otsuste kõiki tagajärgi ja mõjusid erinevatele elanikkonnagruppidele ja otsuste kvaliteet kannatab.

Kvoodisüsteemid  on mõeldud abinõuks stereotüüpse mõtlemise ning normi faktist tuletamise vastu („mehi on valitsuses rohkem, järelikult nad ongi pädevamad ja nii see peabki olema”).

Erinevad suhtumised kvootidesse Euroopa Liidu riikides.

Praktiliselt puuduvad parteid, mis eitavad võrdsemat soolist esindatust (v.a. Poola), eesmärgiga  on kõik nõus, aga

kvootide vastu on:

• liberaalne, individualistlik ideoloogia, mis oletab, et kõigil on võrdsed võimalused ja inimene ise vastutab selle eest, kuhu ta jõuab… (Inglismaa) ning  Kesk- ja Ida-Euroopa post-kommunistlik opositsiooniline ettekujutus, et nõukogude perioodil oli tegemist sundemantsipeerimisega, ja seda enam korrata ei taheta;
• traditsiooniline seisukoht, et “poliitika on meeste valdkond”
• vastuseis kvootidele tuleneb patriarhaalsest ideoloogiast naise rolli kohta ühiskonnas, kuna  “naised ei taha poliitikaga tegeleda ja neid ei tuleks selleks sundida”

kvootide poolt on

• sotsiaalse partnerluse ja kodanikuühiskonna pooldajad, konsensuse ja demokraatlike otsustusprotsesside pooldajad (Belgia, Hispaania, Saksamaa, Rootsi)
• ühiskonna demokratiseerumine ja rahvusvahelistele normidele-eesmärkidele vastata soovijad (Sloveenia).

Sookvootide poolt-  ja vastuargumente

Loe edasi:

• tegevused tunnis
• slaide esitluseks: PDF, PowerPoint