Võrdsuse vastandmõiste on ebavõrdsus.

Igas ühiskonnas tekitavad sellised inimeste omandatud tunnused nagu oskused ja sissetulek ning omistatud tunnused nagu sugu, vanus, rass, rahvus, religioon, hinnangute andmist nende inimeste sotsiaalse väärtuse kohta.

Nn omandatud staatus põhineb indiviidi isiksusest tulenevatel saavutustel ning see pole absoluutne, võib aja jooksul muutuda.

Omistatud staatus on aga sotsiaalselt konstrueeritud ja jäigalt fikseeritud sotsiaalne tunnus, mis ei sõltu konkreetsetest isikuomadustest, vaid teatud grupikuuluvusest.

Gruppide range eristamine, vastandamine ja erinev väärtustamine tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ressursside, võimu ja omandi omamises ning lõppkokkuvõttes mitmete sotsiaalsete gruppide (sh. puuetega inimesed, vanemaealised) madalat staatust ning vähest kogukondlikku kaasatust. See omakorda mõjutab erinevate ühiskonnarühmade enesemäärangut, enesehinnangut ja reaalseid suhteid ühiskonnas.

Oma erineva asendi tõttu sotsiaalses struktuuris, omavad naised ja mehed  erinevaid võimalusi ja piiranguid. Neil on erinevad  ressursid (materiaalsed, ajalised, informatsioonilised), erinev juurdepääs võimule ja otsustamisele, seeläbi ka sotsiaalse grupina erinev staatus ühiskonnas.

Kaasaegse inimõiguste kontseptsiooni kohaselt nähakse ühiskonna kihistumises mingite omistatud tunnuste (sugu, rahvus, rass, puue, seksuaalne orientatsioon, vanus) alusel nii demokraatia defitsiiti kui ka barjääri tasakaalustatud inimarengule ja inimõiguste täielikule teostamisele.

Kõige hinnatumateks on kolm ressurssi, mida pole piisavalt üheski ühiskonnas ja mis on ebavõrdselt jagunenud mitte ainult inimeste, vaid ka sotsiaalsete gruppide (sh. naiste ja meeste) vahel.

Ühiskonnas hinnatud ressursid

• võim – ka võime sundida oma tahet peale teistele inimestele
• prestiiž, staatus – ühiskonna ja teiste inimeste poolne lugupidamine ja austus
• omand – varandus (aeg, raha, info, kontaktid  vm. ressursid.)

Võim on selline sotsiaalne ressurss, mis peaaegu alati on ebavõrdselt jaotunud kas mingites suhetes, grupis või ühiskonnas.

Sotsiaalse staatusega kaasas käib nn. autoriteedi võim – president, linnapea, direktor, parteiliider vms,  aga ka vanemlik võim laste üle, tööandjate võim töövõtjate üle, õpetajate võim õpilaste üle. Seda ei tohiks segamini ajada ühe või teise inimese mõjuvõimuga inimeste üle, mis põhineb rohkem isiklikel omadustel kui sotsiaalsel staatusel (eriline talent, oskused suhelda, manipuleerida vms.)

Prestiiž sõltub teiste inimeste austusest, see omakorda sellest, mida ühiskonnas väärtustatakse ja austatakse – kaasajal siis edu töökohal, sissetulekute suurust, kitsaste elukutsete spetsialiste kuna üha rohkem on tööturul  haridust nõudvaid „tsunfte“  nagu juristid, arstid.  Need elukutsete hierarhiad on vaga sarnased kõigis kaasaegsetes ühiskondades.  Hinnanguid töö prestiižile mõjutab suuresti ka see, kas elukutsega on hõivatud arvuliselt rohkem mehi või naisi, nt naiste töökohad on üldjuhul madalama prestiižiga.[1] Sotsiaalset staatust, prestiiži toodetakse ja taastoodetakse sümboolsete austusavaldustega, nt Oscarid, medalid, kangelaste austamine. Selline formaalne tähelepanu osutamine  aitab stratifikatsioonisüsteemi säilitada.

Omand – e. materiaalsed väärtused, mis näitavad inimese edukust. Seda mõõdetakse peamiselt sissetulekute kaudu.

Sooline kihistumine – inimeste sotsiaalse  väärtuse hindamine nende soo alusel, mis viib võimu, prestiiži ja omandi ebavõrdsele jagunemisele ühiskonnas.

Ühiskonnas eksisteerivad stereotüüpsed arusaamad ühele või teisele soogrupile iseloomulikest iseloomujoontest, töödest ja käitumisreeglitest mõjutavad ja piiravad nende osalemist ühiskondlikus elus.

Näiteks inimese töö ja selle eest saadav tasu, vaba aeg, iseloomujooned, hoiakud ning lubatud ja keelatud tegevused/asjad jagunevad   Eesti ühiskonnas väga  suures osas selle järgi, kas ollakse sünnitud naiseks või meheks.

Soosüsteem on hierarhiline, milles meessugu on kõrgemal ja naissugu madalamal positsioonil. Kõik see, mida teevad ja teavad mehed, on väärtuslikum sellest, mida teevad ja teavad naised.  Mehed ja neile omistatavad ülesanded, rollid, funktsioonid ja väärtused on mitmetes aspektides kõrgemalt väärtustatud kui naised ja nendega seonduv. Kogu ühiskond on nende eelarvamuste kütkes. Mehelikke norme võetakse kui norme kogu ühiskonna jaoks ning see peegeldub ka tööelus ja poliitikates, muudes struktuurides, mis tihti tahtmatult reprodutseerivad soolist ebavõrdsust ning mõjutavad negatiivselt nii naiste kui meeste valikuid, eneseteostust kui elu tervikuna.

Naiste ja meeste ebavõrdse staatuse põhjused on sügavalt juurdunud kultuuri, läbides ühiskonna kõiki valdkondi ja struktuure alates keelekasutusest kuni stereotüüpsete mõttemallideni. Seetõttu ei tunta sageli äragi diskrimineerivaid hoiakuid ja stereotüüpe, peetakse  väljakujunenud arusaamu loomulikuks, erinevusi bioloogiliselt etteantuteks ning ilma erialaste teadmiste ja uurimusteta ka ei vaidlustata  valitsevat mentaliteeti ja sooideoloogiat.

Kihistumine on otseselt seotud sotsialiseerimisega ning sooideoloogia survega, edastatavate väärtustega.

Soolise sotsialiseerimise kaudu antakse edasi kultuuris valitsevad maskuliinsuse ja feminiinsuse normid, kindlad ja stereotüüpsed ootused  selle kohta,  milline käitumine on sobilik poistele ja tüdrukutele. Sotsialiseerimine algab esimestest eluhetkedest, sootüüpilise keskkonna loomise ja lapse bioloogilise soo poolt tingitud suhtlemisega.

Lapse sotsialiseerimist  mõjutavad sotsiaalne ja kultuuriline kasvukeskkond, kool ja pere, mängurühmad, harrastused, sõbrad, massimeedia, kirjandus, virtuaalmaailmas ja avalikus keelekasutuses levinud sõnumid jne.

Lisaks maailmapildi ideoloogilisele mõõtmele mõjutavad  inimese tehtavaid valikuid kogu elukaare jooksul ka  iga indiviidi isikupära ja  elukogemused. Nii on ka mõistetav äärmiselt suur variatiivsus naiseks ja meheks olemise viisides.

Sotsialiseerimise käigus omandatakse kultuurimustreid ja käitumisnorme, mida ühiskonna poolt tüdrukutelt ja poistelt, naistelt ja meestelt oodatakse, nende alusel kujuneb identiteet  ja enesehinnang. Inimesed kohanduvad  enamasti sotsiaal-kultuurilistele ootustele selle kohta, kuidas nende sugu peaks käituma, riietuma, rääkima jne. Tütarlastel ja naistel kujuneb madalam enesehinnang, olles surutud rollidesse, kus on väiksem võimukogemus.

Kõrgematele ametikohtadele jõudnud naiste puhul märgatakse nende soolisust, kontrollitakse vastavust soonormidele ja mitteametialastele omadustele, oskustele, valikutele (laste saamine, perekohustused, välimus jms).

Soopõhine tööjaotus peres võib tingida erinevad ajalised ressursid. Keskmiselt kulutab töötav naine kodutööle pea kaks tundi rohkem aega kui mees. Kui nn. meeste töid võib teenustena osta, siis koduabiliste palkamine pole enamusele peredele jõukohane.

Isade vähest huvi vanemahüvitise kasutamise vastu (vanemahüvitist kasutab ca 2,5% isadest)   võib ühest küljest kindlasti seletada traditsiooniliste soorollide püsimisega, mis konstrueerib „hea isa“ eeskätt tubli leivateenijana. Isade ajalist panust lastekasvatusse ei peeta traditsiooniliselt nii tähtsaks kui emade puhul.  Otsus, kes lapsega koju jääb, sõltub nii majanduslikest kui muudest kaalutlustest. Kindlat sotsiaalpoliitilist eesmärki, et isad jääksid väikelastega lapsehoolduspuhkusele, pole Eestis veel püstitatud. Seda oleks vaja parandamaks noorte naiste staatust tööturul ja samuti nende töölesaamise võimalusi.

Kihistumist iseloomustavad ka erinevad haridusvalikud,  töötamine erinevates valdkondades, laste saamine ja hooldamine, töö- ja pereelu ühistamise võimalused. Peamine argielu sooline ebavõrdsus avaldubki naiste tunduvalt suuremas tasustamata tööde mahus ja sellest omakorda tulenevas napimas vaba aja varus – st ajaressursis, mida naised saaksid pühendada puhkusele, meelelahutusele, harrastustele ja enesetäiendamisele.

Ajakasutuse struktuur ja selle jaotus rahvarühmades on üheks  oluliseks elukvaliteedi ja ühiskonna heaolu indikaatoriks, seda eriti läbi vaba aja olemasolu.. See, kuidas ajaressursid sugude lõikes  jaotuvad ning millised on põhiliste inimtegevuste ajalised proportsioonid naiste ja meeste elus, peegeldab otseselt soolise võrdõiguslikkuse seisundit ühiskonnas, osutades ühtlasi naise ja mehe staatusele, võimupositsioonile ja domineerivale soorollimudelile nii perekonnas kui ühiskonnas laiemalt. Ajakasutusuuringute andmed on kättesaadavad Eesti statistikaameti koduleheküljelt ja vastavatest väljaannetest.

[1] Inimeste endi taju oma tööst ja oskustest ei pruugi üldse kokku langeda – suhted kaastöötajatega, erilised oskused, suhted perekonnas aitavad säilitada inimeste endi kõrget enesehinnangut.
[2] Ärka, märka, tegutse. Käsiraamat soolise võrdõiguslikkuse seaduse normide täitmiseks ja sugupoolte aspekti arvestamiseks üldhariduskoolide õppe- ja kasvatustöös. ENÜ, Tallinn, 2012.

Soosüsteem kui ühiskonnaliikmete ühislooming – sotsiaalne konstruktsioon

Ühes ühiskonnas elavad naised ja mehed ühelt poolt kohanevad domineerivate soorollide, soostereotüüpide ning sooideoloogiaga; teisalt aga muudavad/kohandavad neid oma vajaduste järgi. Olemasoleval  hierarhilisel soosüsteemil on vaieldamatu mõju inimese võimalustele ja valikutele, samas aga saab seda muuta.

Soosüsteemi sotsiaalne konstrueerimine koosneb kahest peamisest etapist:

• väliste normide omaksvõtmisest (ehk internaliseerimisest) ja
• omaksvõetud seesmiste normide ja väärtuste järgi tegutsemisest (ehk eksternaliseerimisest) ühiskonnaliikmete poolt.

Väliste normide omaksvõtmine.

Inimene sünnib maailma, kus soorollid, soostereotüübid ja sooideoloogia on olemas juba enne teda. Tal ei jää muud üle kui need omaks võtta ja nendega harjuda. Vanemad kasvatavad lapse normaalseks ühiskonnaliikmeks ja sotsialiseerivad teda esimesena. Nemad õpetavad, kuidas sobib tüdrukutel ja poistel mõelda ja tegutseda ning kuidas mitte. Samuti annavad nad lapsele oma käitumisega eeskuju. Sõimes, õues, lasteaias, koolis, tööl ja mujal lisandub teisi inimesi, kellest arenev ühiskonnaliige sotsialiseerumisel eeskuju võtab.  Et kindlustada ladusat sotsialiseerimist, jagatakse kiitust ja karistusi.

Sageli toimubki väliste normide omaksvõtt arusaamade ja mentaalsete mudelite pehmema ja kaudsema ohjamise kaudu. Sooideoloogiat kinnistatakse ja kujundatakse selliste arvamuste levitamise kaudu, mis märkamatult teenivad domineeriva grupi huve.

Normikohane käitumine ja selle edasiandmine.

Ühel hetkel on väline maailm ja selle normid muutunud inimese jaoks seesmiseks veendumuseks ja nende täitmisest on saanud vajadus. Inimene väärtustab kõrgelt konkreetses ühiskonnas heakskiidetud naiseks ja meheks olemise norme ja püüab oma valikud ja teod nendega vastavuses hoida, pidades seda oma vabaks tahteks.  Seeläbi taastoodab ta domineerivaid soorolle ja annab tervele ühiskonnale mõista, et nende poole püüdlemine väärib pingutust. Seega nõuab ta ka kaaslastelt vastavat käitumist ja õpetab ta seda ka järgmisele põlvkonnale.

Lapsepõlves omandatud naiseks ja meheks olemise põhinormidele lisanduvad igas uues situatsioonis ja olukorras detailsed mõtlemis- ja tegutsemisreeglid, mis on kehtivale soosüsteemile iseloomulikud. Seega väljenduvad soosuhted igas uues olukorras veidi uut moodi.  Soosüsteemi taastootmine ehk korduv normide omandamine ja edasiandmine uutes situatsioonides on elukestev tegevus, seega ka pidevalt varieeruv.

Sageli ei teadvustata enda rolli soosüsteemi taastootmisel. Tundub, et süsteem on iseseisev ning asub meist väljaspool. Tegelikult aga sõltub soosüsteemi toimimine pea igast ühiskonnaliikmest.

Ühiskonnaliikmed saavad mõjutada soosüsteemi, kui

• nad seda teadvustavad,
• selle toimimise seaduspärasusi tunnevad,
• seda vaidlustavad ja
• selle üle arutavad.

Loe edasi: tegevused tunnis ja ülesanded