Soouuringutena hariduses käsitletakse esmalt iseseisvaid uurimusi, mis üha enam diferentseeruvad ja spetsialiseeruvad kitsamatele ainevaldkondadele (ntsoolisus ja aineõpetus, sooline vägivald koolis, sooline ebavõrdsuskõrghariduses ja teaduses).

Soouuringutena hariduses käsitletakse ka teiste distsipliinide raames tehtavaid uurimusi, mis püüavad seletada soolise eristamise, ebavõrdsuse, kihistumise ja domineerimis-/alluvussuhete kujunemist haridussfääris ning nendega seotud eriala- ja kutsevalikutes.

Lisaks käsitlevad soouuringud hariduses soolist sotsialiseerimist, soolise identiteedi kujunemist ja omandamist mõjutavaid tegureid, soolisuse kultuurilisi representatsioone, võimusuhteid ning norme ja tavasid, mis haridusasutuste vahendusel  taastoodavad kehtivat soosüsteemi ja sooideoloogiat (uskumuste süsteeme, mis seletavad, miks ja kuidas naised ja mehed üksteisest erinevad, määrates nende erinevuste baasilt naiste ja meeste erinevad ja ebavõrdsed õigused, vastutused, piirangud ja tasud).

Termin soouuringud hariduses on kasutusel alates 1980. a-test. Uuringud ei toetu ühele kindlale teoreetilis-metodoloogilisele lähtekohale, vaid on mõjutatud paradigmadest ja käsitlusviisidest, mis on kasutusel selle distsipliini raames, milles uurimusi läbi viiakse (nt sotsioloogia, psühholoogia, kasvatusteadused ja etnograafia).

Samuti sõltuvad need arengutest sotsiaal- ja kasvatusteaduslikes ning soouurimuslikes käsitlusviisides, riiklikest poliitikatest ja ka uurijate ideoloogilistest eelistustest. Alates 1990. a-test on valdav sotsiaalkonstruktivistlik lähenemisviis, mis näeb soosuhteid ja soosüsteeme avatuna muutustele.