Inimese üheks põhiõiguseks on õigus mitte olla diskrimineeritud temale omistatud tunnuste – rass, rahvus, sugu jms. tõttu.

Mittediskrimineerimine, võrdsus seaduse ees ja seaduste võrdne, diskrimineerimiseta kaitse kujutavad inimõiguste kaitsmise põhiprintsiipe.

Võrdsus seaduse ees (ühe seaduse rakendamine kõigile, olenemata seaduse sisust) tähendab, et kohtud ja teised seadust kohaldavad instantsid ei tohi teatud loetletud tunnuste või nendega seotud oletuste tõttu teha mingeid põhjendamatuid eristusi. Eesti Põhiseaduses sätestatud põhimõte viitab nii diskrimineerimise keelule kui inimeste võrdsusele seaduse ees.

Seaduse võrdne kaitse e. võrdsus seadusnormides (e. õigusloome võrdsus) tähendab normi, millega keelustatakse diskrimineerivate seaduste vastuvõtmine ja nõuet, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (lähtumine põhimõttest, et  seadus võtab arvesse kehtestatavate normide sotsiaalseid mõjusid erinevatele sotsiaalsetele gruppidele). Seadus loetakse diskrimineerivaks, kui ta sisaldab eelarvamusi või kui selle kohaldamine põhjustab ühe või teise rahvastikurühma ebasoodsamat olukorda.