Eesti Põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumi riiklik õppekava sätestavad põhihariduse ja gümnaasiumihariduse alusväärtused, sh hoolivuse, õigluse, inimväärikuse, sallivuse, keskkonna jätkusuutlikkuse ja soolise võrdõiguslikkuse ning põhimõtte, et koolielu korraldamisel lähtutakse rahvusliku, rassilise, soolise ja muudel alustel võrdse kohtlemise põhimõtetest ning soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest.

Tänapäeval ei seostata sugudevahelisi sotsiaalseid  erinevusi  loodusliku eripäraga, vaid inimõiguste ja võimuküsimustega. See sunnib ümber mõtestama ka poiste ja tüdrukute kasvatamist ning õpetamist.

Sooline võrdsus kui väärtus tähendab, et oluliseks peetakse inimeste erilaadsust ja individuaalseid eeldusi, mitte soolist kuuluvust. Inimeste väärtuse ja staatuse hindamine soo alusel pärineb eelmistest sajanditest, kus naised olid seotud kodu- ja mehed koduvälise sfääriga. Näiteks ei peetud ju 100 aastat tagasi vajalikuks, et tütarlapsed üldse ülikooli pääseksid. Tänaseks on olukord selline, et kõrghariduse lõpetab pea kaks korda rohkem noori naisi kui mehi.

Soovitavaks ja väärtuslikuks on aga olukord, kus haridustulemused on võrdsed.

Soolise võrdõiguslikkuse kui väärtusega arvestamine tähendab tütarlastele ja poistele, naistele ja meestele võrdsete võimaluste ning sotsiaalse õigluse tagamist.

See tähendab, et õppimise jooksul peaks igaüks oma individuaalsed väärtused omandama just  inimõigusi  ja demokraatiat tunnistades ja tunnetades. . Ainult siis saab rääkida, et seadustes deklareeritud väärtustest saaks mõjutatud ka tulevane ühiskond.  Näiteks on võrdsuse põhimõte aluseks nii hoolivuse kui ka usalduse edendamisel.  Võrdsus on ka kooli kui õppiva organisatsiooni üheks võtmeväärtuseks.

Õpetajatelt oodatakse oskust märgata ning kriitiliselt hinnata ebavõrdsust taastootvaid arvamusi ning hoiakuid, mõista  soolise diskrimineerimise olemust  ja selle mõju õpilaste – tütarlaste ja poiste arengule.

Kahtlemata on keeruline ainult koolil tagada, et õpilased  kujuneksid vabadeks ja võrdseteks, loovateks, mitmekülgseteks, sotsiaalselt küpseteks, erinevusi sallivateks, usaldusväärseteks  ning oma eesmärke teadvustada ja saavutada oskavateks kodanikeks.  Aga kool on ainsana selliseks institutsiooniks, kus uuele põlvkonnale selliseid väärtusi ja käitumisviise, mis ühiskonna jätkusuutlikku arengut suunavad, saab teadlikult õpetada.

See aga eeldab loobumist eelarvamustest, soolistest stereotüüpidest ning naiste ja meeste, poiste ja tüdrukute võrdse kohtlemise põhimõtete mõistmist ja teadlikku järgimist.

Otsustav osa on siinjuures sellisel õppekaval, milles pööratakse rõhku nendele teadmistele ja pädevustele, mis aitavad mõista soolise kihistumise põhjuseid, sellega seotud stereotüüpe, käitumisnorme  ja väärtushinnanguid.

Õppekava erinevate ainete sisu peab andma alusteadmised ja oskused soolise ebavõrdususe-võrdsuse teemadel arutlemiseks indiviidi, gruppide, klassi ja kooli, haridus- ja tööturu ning ühiskonna kultuurilisel ja sümbolilisel tasandil.

Õppekava suunaks õpetajaid teemasid käsitlema ja teaduspublikatsioonidega tutvuma. Õpilased saaksid lisaks ühiskonnas toimuvate protsesside mõistmisele  tuge endi sooliste identiteetide, minapildi ja enesetunnetuse kujunemise mõistmisele.

Arvestada tuleb, et varjatud õppekaval e. variõppekaval[1] on tütarlaste ja poiste identiteedi ning soosuhete kujundamisel  sama oluline koht kui formaalsel õppel.

Soolist võrdõiguslikkust  kui väärtust  tuleb käsitleda kõigis sotsiaalainetes, sest on üheks osaks sotsiaalsest ja kodanikupädevusest.  Selle  olulisust on nimetatud  Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas, vastu võetud Ministrite Komitee soovitusega CM/Rec(2010)7

NB! Sooline võrdõiguslikkus ja mitmekesisus ei ole kattuvad mõisted.

Soolise võrdõiguslikkuse puhul on küsimus võrdsusest-ebavõrdsusest kahe sotsiaalse grupi õigustes, võimalustes, kusjuures viimast hinnatakse reaalsete tulemuste ja faktide (statistika)  alusel.

Nn. mitmekesisuse mõistet kasutatakse vähemusgruppidesse kategoriseeritavatele isikutele võrdsete võimaluste  taotlemisel organisatsioonide personalipoliitikas. Kõigi gruppide olukorra võrdsuse mõõtmine statistilise andmestiku alusel pole võimalik, sest osa  võimalikest rühmitamisalustest  on kaitstud isikuandmete kaitse seadusega ja nende määratlemine iga indiviidi isiklik küsimus.

Kahtlemata on ka mitmekesisus väärtuseks, mis toetub võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttele ja  eeldab erinevate vajadustega arvestamist.

Silmas tuleb pidada, et soolisuse kategooria läbib kõiki vähemusgruppe ning määrab ka nendes ära sugudevaheliste suhete hierarhia.

[1] Varjatud õppekavana käsitletakse struktuurseid, sotsiaalpoliitilisi, kultuurilisi, väärtuselisi jms. tegureid sümbolilisel, kultuuri, ühiskonna, kooli  ja suhtlemise tasandil, mis mõjutavad  isiksuse sotsialiseerimist ja arengut.