Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina on aluslepingutes kokku leppinud saavutada olukord, kus naistel ja meestel on võrdsed  õigused, kohustused, vastutused ja võimalused kõigis ühiskonnaelu valdkondades e. sooline võrdõiguslikkus.

Lepingus, millele Eesti alla kirjutas, on kinnitatud ühine nägemus ühiskonnast, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdsus.[1] Lähtutakse arusaamast, et majanduskasvu, tööhõive ja kahe kõige suurema sotsiaalse soogrupi võrdsuse (e. soolise võrdõiguslikkuse)  vahel on otsene või kaudne seos.

Selleni jõudmiseks ongi püstitatud ühise kohustusena muuhulgas ka soolise võrdõiguslikkuse ja lapse õiguste kaitse edendamine.[2]

See tähendab, et sooline võrdõiguslikkus tuleb seada eesmärgiks kõigil haridusvaldkonna tasanditel ja sektorites.

Haridusel  on soolise võrdsuse saavutamisel ka teine funktsioon  – hariduse abil ja kaudu tuleb saavutada ühesugused tingimused, võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused naistele ja meestele nende täieliku arengupotentsiaali, inimõiguste ja väärikuse realiseerimiseks.

 

[1] Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon, art 2. Euroopa Liidu Teataja,
C 83/13, 30.3.2010
[2] Ibid artikkel 3.