See, kuidas tajutakse eri soost inimesi, on diskrimineerimisega tihedamalt seotud kui seda üldiselt arvatakse. Inimesi ei diskrimineerita mitte niivõrd selle pärast, kes nad on (mees või naine)  vaid selle põhjal, mida neist kui ühe või teise rühma esindajast arvatakse. Tööandja, kes ei võta tööle naissoost kandidaati, ei tee seda konkreetselt tema soo tõttu, vaid oma stereotüüpse eelarvamuse tõttu, mille kohaselt näiteks naised ei sobi nimetatud tööle.

Diskrimineeriva käitumise skaala on lai – ulatudes narrimisest ja kiusamisest teistsuguste eluviiside halvustamise ja eiramise või koguni füüsilise vägivallani.

Suur  osa diskrimineerimistest ei toimu mitte niivõrd isikute ja institutsioonide pahatahtlikkuse tõttu, vaid pigem ükskõiksusest ja teadmatusest selle kohta, millised tagajärjed võivad olla otsustel, tegevustel või tegevusetusel, tavadel, organisatsioonides väljakujunenud praktikatel, avaldatud arvamustel ja eelarvamustel ning kasutatud kõnekujunditel.

Eelarvamuslikud hoiakud on õpitud, suhteliselt püsivad positiivsed või negatiivsed hinnangud millegi või kellegi kohta, mis ei määra otseselt vastavat käitumist, on aga seotud omaksvõetud väärtuste ja stereotüüpidega.

Eelarvamusteks on ka üldistused ja hinnangud terve grupi kohta ühe grupi liikme käitumise põhjal.  Üksik tähelepanek või individuaalne kogemus kujuneb eelarvamuseks  eriti siis, kui seda toetavad kogukonnas kehtivad sotsiaalsed normid või teiste inimeste hoiakud.

Eelarvamused viivad sageli ühiskonnas diskrimineerimisele ja diskrimineerimine omakorda tugevdab ühiskonnas valitsevaid eelarvamusi. Mõlemad on seotud stereotüpiseerimisega – inimrühmade kategooriate liigse üldistamisega.

Stereotüüpidesse takerdumine toidab eelarvamusi ja takistab nägemast teisi inimesi isiksustena. Diskrimineerimise oht on alati, kui üksikindiviidi kohta tehakse mingi otsus tema grupikuuluvuse alusel.