Stereotüüp ei ole ainult isiklik eelarvamus – see on kultuuri osa, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele kui vahendit, mille abil alal hoida olemasolevaid võimusuhteid. Seega on stereotüübid ideoloogilised – ideede võim kaitseb sotsiaalseid huve.

Soostereotüübid mitte ainult ei määratle, millised tüdrukud ja poisid, naised ja mehed on, vaid kirjutavad ka ette, millised nad peavad olema.

Stereotüüpidel on kaks negatiivset efekti, mis mõjutavad ka tajuprotsesse:

• stereotüübid on omamoodi suurendusklaasiks, mis toovad välja soolisi erinevusi tunduvalt suuremal määral kui neid tegelikult on ja
• stereotüübid loovad justkui erinevad alused ühe ja sama sündmuse või juhtumi interpreteerimiseks ja tõlgendamiseks vastavalt sellele, mis soost on tegevuse subjekt.

Soolised stereotüübid mõjutavad  poiste ja tüdrukute ametivalikuid ja eelistusi ning seeläbi nende edasist sotsiaal-majanduslikku olukorda ning staatust ühiskonnas.

Diskrimineerivaid stereotüüpe iseloomustab:

• püsivus – neid ei kalduta kummutama ei loogiliste arutelude ega tõenditega;
• negatiivne varjund – kallutatus;
• sügav juurdumus – inimesed ei märka nende olemasolu ega seda, kuidas nad mõjutavad taju ja tegevusi;
• lihtsustatus – eelarvamuslik ettekujutus sotsiaalse grupi kohta.

Soostereotüüpe võib jagada kolme rühma vastavalt sellele, kas need on seotud ettekujutustega

1. maskuliinsuse-feminiinsuse,
2. soorollide või
3. naistele ja meestele sobivaks peetud tegevuste kohta.

Maskuliinsuse-feminiinsusega seotud stereotüübid sisaldavad normatiivseid ettekujutusi somaatilistest, psüühilistest ja käitumuslikest omadustest, mis on omased naistele ja meestele. Tavaarusaamade järgi absolutiseeritakse sugude psühhofüsioloogilisi ja sotsiaalseid erinevusi. Meestele omistatakse näiteks rohkem aktiivsust ja ratsionaalsust, naistele seevastu passiivsust ja emotsionaalsust. Naiste peamiseks sotsiaalseks rolliks peetakse näiteks emarolli, aga mehi määratletakse pigem nende ametirollide järgi. Meestele on näiteks „ette kirjutatud” professionaalne edukus, naistelt „nõutakse” orienteeritust suhetele.

Traditsiooniliselt eeldatakse, et naised töötaksid pigem teenindajatena tervishoius, hariduses ehk nn ekspressiivses sfääris, mehed rohkem loovatena ja juhtidena nn instrumentaalses sfääris.

Kehtivad stereotüübid juhivad naisi ja mehi valima ka vastavaid elustrateegiaid, käitumisstiile, suhteid teistega.

Sellised suhteliselt püsivad ettekujutused on indiviidi jaoks nagu etteantud etalonmudelid, millega peab ennast kohandama, neid ei saa sugugi alati põhjendada indiviidide „vaba tahtega”. Näiteks sunnivad maskuliinsuse-feminiinsuse stereotüübid arendama endas omadusi, mis on vastupidised teisele soole ja mis kindlasti eristavad neid vastassoost. Mehed arendavad endas aktiivsust, ettevõtlikkust, karmust, võistluslikkust, vaoshoitust, naised – passiivsust, pehmust, tagasihoidlikkust, emotsionaalsust.

Soostereotüüpide mõjul ei kujundata inimese kohta arvamust tema isiklike omaduste ja tegude järgi, vaid selle järgi, millisesse soogruppi ta kuulub. See on enamasti soolise diskrimineerimise põhjuseks.