Tagasivaates võib eristada kolme lähenemisviisi soolisuse käsitlemisel:

• Erinevusfeminismist lähtuv, st. tütarlaste ja naiste käsitlemine eristuva grupina,
• Naiste käsitlemine „vähemusgrupina“ – sotsiaalne ebavõrdsus, võimu ja diskrimineerimise küsimused,
• Sugu ja soolisus kui sotsiaalse struktuuri komponent – kuidas markeeritakse naiseks ja meheks olemist konkreetses ajaloolis-kultuurilises sotsiaalses ruumis.

Maskuliinsused ja feminiinsused ei esine enne sotsiaalseid käitumisakte kui kinnistunud isiksuseomadused, vaid ilmnevad käitumisaktide ja argitegevuse käigus. Seetõttu on nüüdisajal oluliseks metodoloogiliseks põhimõtteks uurida tegelikkust võimalikult palju õppe- ja kasvatusprotsessides osalejate endi seisukohast ja nende kaudu.

Feministlikke uurijaid on mõjutanud sotsioloog Basil Bernsteini (1924-2000) käsitlused pedagoogiliste diskursuste ja praktika seostest sümboolse kontrolli ja identiteediloomega.

Tõuke keele- ja diskursuseanalüüsi laialdasele kasutamisele uuringutes andis  Austraalia kasvatusteadlase Bronwyn Davies’i 1989.a ilmunud uurimus „Frogs and Snails and Feminist Tales. Preschool Children and Gender (Language and social Processes)“. (ee „Konnad ja teod ja feministlikud lood. Koolieelikud jasoolisus ( Keel ja sotsiaalsed protsessid)).

Arusaama sookategooriast kui igapäevaste sotsiaalsete praktikate ja käitumise raames kujunevast sotsiaalsest ilmingust tutvustasid esimestena USA sotsioloogid Candace West ja Don H. Zimmermann 1987.a. ilmunud artiklis  „Doing Gender” (ee „Luues soolisust“).

Samuti on küsimuseasetusi mõjutanud USA poststrukturalistliku filosoofi Judith Butleri seisukoht, et soolisus on performatiivne sooritus teatud kontekstides , olles seejuures paindlik ja muutuv. Oma tõuke on andnud ka kümnendi algul hoogustunud meesuuringud, milles käsitletakse maskuliinsuse konstrueerimist, nt  USA sotsioloog Michael S. Kimmel ja austraalia sotsioloog Raewyn W. Connell

Kõige mõjukamaks käsitluseks võib seni pidada West’i ja Zimmermanni (1987) poolt kasutusele võetud arusaama, mille kohaselt sugu konstrueeritakse või luuakse pidevalt inimestevahelise igapäevase interaktsiooni käigus (doing gender).

Võimalikud teoreetilised raamistikud, mida sobib kasutada soo sotsiaalse konstrueerimise  uurimisel:

Interaktsioonilised teoreetilised lähtekohad, mis rõhutavad viise, kuidas sotsiaalsed toimijad aktiivselt konstrueerivad (või vahel ka lõhuvad) piire, mis defineerivad näiliselt kategoorilisi erinevusi meeste ja naiste vahel. Koolis on toimijateks õpetajad ja lapsed, kelle sotsiaalseid interaktsioone analüüsitakse. Siia alla kuuluvad “soo loomist või tootmist” kirjeldavad teoreetilised lähenemised.  (doing gender).  West & Zimmermann, 1987).

Sümboolne interaktsionism käsitleb sümboleid ja interaktiivsust koos, nagu neid igapäevaelus kogetakse ja praktiseeritakse: kuidas tähendused tekivad, kuidas nende üle vaieldakse, kuidas nad siis stabiliseeruvad ja muutuvad; kuidas inimesed koos tegutsevad erinevates jagatud toimingutes; ning kuidas suhtlemisstrateegiad organiseerivad neid tähendusi kollektiivse elu kõikidel tasanditel.

Interaktsionistlik teooria võib juhtida kõige sotsiaalse uurimist, kuigi uurimise tulemused sõltuvad samas alati uuringu empiirikast

Struktuurilised teoreetilised lähtekohad toovad esile viise kuidas sugu on ehitatud sisse institutsioonidesse läbi hierarhilise soopõhise tööjaotuse ja muude praktikate. Neid lähenemisi saab kasutada seletamaks seda, millistes tingimustes sotsiaalsed toimijad lõhuvad või kinnitavad soolisi erinevusi ja ebavõrdsusi.

Kultuurilised teoreetilised lähtekohad analüüsivad kuidas erinevalt paiknevad inimesed kasutavad kultuuris esinevaid populaarseid sümboleid ja kuidas kasutatakse kultuuriliste sümbolite tähendusi teatud institutsionaalsetes kontekstides selleks, et taastoota, lõhkuda või vaidlustada sooerinevuste ja soolistatud võimusuhete binaarseid kontseptsioone.

Soo ja soolisuse ning sooliste erinevuste ja ebavõrdsute (taas)tootmine toimub kolme faktori – identiteedi, interaktsiooni ja institutsiooni koosmõjul, seega püstitatakse haridusvaldkonna uurimusküsimused eelkõige

• sotsiaalsete,
• struktuursete ja
• institutsionaalsete barjääride ja ebaõigluse kohta

nii tütarlaste kui poiste suhtes.