Demokraatia toetub põhimõttele, et kõigil kodanikel ja ühiskonnagruppidel olenemata nende rassist, soost, rahvusest jne. on võrdne võimalus mõjutada nendesse puutuvaid otsuseid – see aga eeldab, et demokraatlikud põhimõtted oleksid juurdunud inimeste hoiakutesse ja käitumisse.

Arenenud demokraatiat iseloomustab see, kuivõrd inimesed tajuvad ennast iseseisvatena, ühiskonda mõjutavatena, ennast teostavatena, eesmärke omavate ja endasse ning teistesse positiivselt suhtuvatena, ehk siis sisemiselt vabadena.

Inimese õigust vabale eneseteostusele ja inimväärikusele saab tagada ainult ühiskonnas, kus lisaks vabadusele väärtustatakse ka võrdsust, õiglust ja tolerantsust. See on ühiskond, kus mitmekesisus on normiks, kus soolised ja rahvuslikud erinevused ei mängi enam rolli inimeste staatuse kujunemisel ja erinevate sotsiaalsete gruppide osalemist ühiskonnaelus ei takista hierarhilised võimusuhted.  Iga indiviidi seisukohalt tähendaks see õigluse tunnetamist, ühiskonna arengu aspektist aga ratsionaalsust – kõigi inimeste potentsiaali rakendamist ja homogeensema ühiskonna poole liikumist. Demokraatliku ühiskonnakorralduseni jõudmine on pikk ja aeganõudev protsess, sest eeldab paljude varasemate arusaamade ja hoiakute muutmist.

Demokraatia ei ole ainult termin ühiskonnakorralduse määramiseks, see on ka igapäevane elustiil, mis peaks kajastuma iga organisatsiooni, sh. kooli töös ning inimeste hoiakutes ja väärtustes.

Eesti ja Ida-Euroopa riikide lähiajalugu on jätnud sügava jälje inimeste mõttemaailma ja arusaamadesse. Ühiskonnas ilmnevad hoiakud on paljuski pärit nõukogude perioodist.  Seda peegeldavad mõttemallid, mille kohaselt sotsiaalsete probleemide väljatoomises nähakse rünnakut võimulolijate vastu või arusaamad sellest, et “kes pole meie poolt, on meie vastu”. Endiselt püütakse teha vahet n-ö ideoloogiliselt õige ja vale maailmavaate vahel jms. Aeg-ajalt väljendub see ka totalitaarses poliitkultuuris ja otsustamises võimupositsioonilt.  Eesti lähiminevikust pärit  väärtushoiakud, mille kohaselt inimest ei väärtustatud, ilmnevad keelekasutuses, mõtlemisviisis, mõistetes, mida mõtlemiseks-arutamiseks kasutatakse, hirmudes ja eelarvamustes.

Nii sugudevahelise võrdsuse kui vähemusgruppide võrdse kohtlemise teema on poliitikute ja arvamusliidrite hulgas endiselt suhteliselt marginaalne.

Naiste ja meeste võrdsus nende õigustes valida ja olla valitud saavutati lääneriikides pika võitluse tulemusena.

Sallivus, mille puhul mõeldakse eelkõige suhtumist vähemustesse – vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste ja teistsuguseid vaateid esindavate isikute suhtes, on samuti vajalik demokraatia arenguks.  Naised ei ole vähemusgrupp, vaid moodustavad elanikkonnast enam kui poole.

Võrdsuse ja demokraatia selgitamisel tuleks toetuda ajaloo tundides  käsitletud teemale, küsimusele, millal ja kuidas jõuti naiste kui täieõiguslike kodanike tunnustamiseni valijate ja valitutena.

Teemad:

• Naisõigusluse esimene laine, selle tekkimise ajaloolis-kultuuriline taust.
• Naiste ees seisnud barjäärid.
• Naiste valimisõigus Eesti Wabariigis.
• Naiste osalemine poliitikaprotsessides nüüdisajal.

Naiste alaesindatust poliitiliste otsuste vastuvõtmisel peetakse demokraatia puuduseks.