Sissejuhatus teema käsitlemiseks õpetajale

 Tavaliselt on seaduste kohaselt  meeste ja naiste õigused ja kohustused ühesugused, samad.

Tegelik elu aga näitab, et naised ja mehed ei ole kõigis eluvaldkondades samas olukorras. Naised saavad jätkuvalt võrreldes meestöötajatega väiksemat palka ning on harvemini kõrgetel ametikohtadel.  Meestel on traditsiooniliste soorollide kohaselt  raske  keelduda ületunnitööst   või jääda väikelastega koju, sest seda tõlgendatakse vähese pühendumusena tööle. Sellest tulenevalt on pea kõikides riikides kehtestatud soolise võrdõiguslikkuse / naiste ja meeste võrdse kohtlemise seadused, mille alusel inimesed saavad oma õigusi kaitsta.

Eestis kehtib selline seadus alates 2004. a.

Seaduse eesmärk on vältida soolist diskrimineerimist, edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust ning parandada naiste olukorda eelkõige  tööelus. Inimeste eraelu omavahelisi  suhteid seadusnormid ei puuduta.

On oluline teada,  et seadus seab selged kohustused soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Seega ei ole ainult keelatud ebasoodsam kohtlemine soo tõttu e.  sooline diskrimineerimine, vaid on sätestatud kohustus võtta kasutusele aktiivseid meetmeid  diskrimineerimise vältimiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ning võrdõiguslikkuse edendamiseks. Osa kohustusi on konkreetselt kehtestatud tööandjatele, avaliku sektori asutustele ning haridus- ja teadusasutustele.

Näiteks haridusasutused peavad hoolitsema selle eest, et naistel ja meestel on võrdsed võimalused haridusele ja kutsealasele arengule. Tagada tuleb, et õppekavad, kasutatav õppematerjal ja läbiviidavad uuringud aitavad kaasa naiste ja meeste (poiste ja tüdrukute) ebavõrdsuse kaotamisele ja soolise võrdõiguslikkuse (naiste ja meeste / poiste ja tüdrukute õiguste, kohustuste, vastutuste ja võimaluste võrdsuse) edendamisele.  Tuleb teada, et see, mida ja kuidas  õpetatakse mõjutab seda, kuidas tüdrukud ja poisid näevad oma rolli naiste ja meestena ühiskonnas, milliseid eesmärke oma elus seavad ning mida väärtustavad.

Seega keelavad seaduses sätestatud normid ka selliste eelarvamuste ja stereotüüpide vahendamise, mis võib kinnistada arusaamu mingitest kindlatest  soorollidest  töö- ja pereelus.

Tööandjad omakorda peavad tegutsema nii, et vabale töökohale ja ametisse kandideeriks nii naisi kui ka mehi.

Tööandja peab töö korraldamisel ja töötingimuste kehtestamisel arvestama, et need kujuneksid sobivaks mõlema soo esindajatele ning looks võrdsed võimalused karjääriks. Tööandja on kohustatud sama ja võrdväärse töö eest tasustama nais- ja meestöötajaid võrdselt. Võrdse tasustamise põhimõte tähendab, et mehed ja naised peaksid ühes konkreetses ettevõttes/organisatsioonis saama võrdse ja võrdväärse töö eest võrdset palka. Võrdse töö eest võrdse palga maksmine on iga konkreetse tööandja kohustus. Norm kehtib igale konkreetsele tööandjale ja ei tähenda seda, et ühes ja samas erasektori valdkonnas või majandusharus peaksid kõik palgad võrdsed olema.

Lisaks on tööandja kohustatud hõlbustama naiste ja meeste töö- ja pereelu ühitamist.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on ka säte selle kohta, et sellistes otsustuskogudes, kuhu inimesi nimetatakse, peaksid olema nii nais- kui meessoost liikmed. Selle normi eesmärgiks on, et naised ja mehed võiksid võrdselt osaleda erinevate tegevuste planeerimisel ja otsuste tegemisel.

Soolise võrdõiguslikkuse täitmist jälgib soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kelle poole saab pöörduda igaüks, kes kahtlustab, et teda on soo, aga ka vanuse, rahvuse, puude jne tõttu kellegi teisega võrreldes ebasoodsamalt koheldud.

NAISED & MEHED Võrdsed õigused, võrdne vastutus. Ülevaade soolise võrdõiguslikkuse seadusest. Sotsiaalministeerium.