Keel ja kõne on õpilaste soolise identiteedi ja eneseteadvuse ning enesekindluse kujunemisel olulise tähtsusega.

Keel aitab mõista maailma, aga keeles kasutatavad sõnad ja väljendid  mõjutavad arusaamu maailmast ja iseendast sageli märkamatult.

Keel varjab endas palju stereotüüpseid soonorme. Eesti keeles on palju rolle ja ameteid soolise värvinguga ja samuti on sooliselt tähistatud ka koolis kasutatavad negatiivsed nimetused (memmekas, pede, beibe jms).

Keeles väljenduvad ka stereotüüpsed arusaamad sellest, mida suudavad, peavad või tohivad teha poisid, mida tüdrukud.

Ka mõisted poiss ja tüdruk kannavad  justkui vastandamise tähendusvarjundit – seetõttu on vaja vältida sellist jaotust viisil ja olukordades, mis sellist vastandamist rõhutavad. Seejuures tuleb arvestada, et ei tüdrukud ega poisid ole omavahel ühesugused. Aga neist igaühel peavad olema õigused ja võimalused olla ühtviisi inimesed kõigi inimlikult väärtuslike omaduste ja oskustega.

Seetõttu on oluline jälgida õpetajate ja õpilaste keelekasutust:

• kas ja kuivõrd kasutatakse sugude rõhutamist („sulle kui tüdrukule ei sobi…,“, „ise poiss, aga…“ jms.) ja/või vastandamist
• milliste oskuste ja omaduste eest kiidetakse tüdrukuid, mille eest poisse ja kas selles on erinevusi
• kas kasutatakse sooliselt stereotüüpseid väljendeid ja kulunud fraase („nutikad poisid…“, „usinad tüdrukud…“ jms.).

Analüüsi tulemusi soovitatakse arutada läbi koos tundi läbiviinud õpetajaga.