Soouuringud hariduses on saanud tõuke 1960. a-tel alanud nn teise laine feminismi mõjul tekkinud uurimustest feminiinsuse, maskuliinsuse, soorollide, naiseks ja meheks olemise, sooliste erinevuste ja ebavõrdsuse kohta.

Varasemates nais- ja soouuringutes mõisteti sugusid kehalistele erinevustele tuginevate identiteetidena, mis mõjutavad inimeste võimeid, huve, iseloomujooni ja omadusi. Neid identiteete liigitati vastandavalt maskuliinseteks ja feminiinseteks.

Esimese kümnendi uuringud keskendusid tütarlaste ja naiste kogemustele hariduse omandamisel, soolisele ebavõrdsusele ja ebaõiglusele hariduses.

Erinevate feministlike mõttesuundade (erinevusfeminism, võrdsusfeminism, radikaalfeminism jms.) raames keskenduti sooliste erinevuste  määratlemisele.

Uuriti, kuidas soolised stereotüübid mõjutavad poiste ja tüdrukute / meeste ja naiste käitumist, võimu, mõjuvõimu ja enesehinnangut, õpiedukust ning kuidas need taastoodavad sooliselt erinevat staatust.

Kuni 1980. a-teni valitses arusaam, et soolised erinevused inimeste käitumises on põhjustatud geneetilistest ja füsioloogilistest faktoritest (bioloogiline determinism) ning et poiste ja tüdrukute / meeste ja naiste vahel on olemuslikud erinevused (nn erinevusfeminism).

Sugude olemuslikku erinevust rõhutasid näiteks Carol Gilligan, Michael Gurian, Christina Hoff Sommers, William Pollack, MacKinnon.

Sellise lähenemise (nn essentsialistliku sugupooleteooria) raames tehtud uuringute metaanalüüsidest selgus aga, et sugudevahelised erinevused on väiksemad kui erinevused soogruppide sees. Samuti ei võimaldanud see teooria põhjendada soolisi erinevusi õppeedukuses, eriala- ja kutsevalikutes ning sotsiaalses staatuses. 1980-te esimesel poolel saavutasid ülekaalu nn soorollide, sotsialiseerimise ja sotsiaalsete ootuste teooriad. Nende kohaselt taastoodetakse soorolle sotsiaalsete institutsioonide – perekond, kool, õigus, majandus, meedia jne. kaudu. Neid rolle omandatakse õppides, eelkõige vastavalt saadud tagasisidele sookohase käitumise eest (sotsiaalse õppimise teooria). Samuti omandatakse neid rolle samasoolise vanemaga samastumise (identifikatsiooniteooria) ning ümbritsevate väärtuste ja hoiakutega aktiivse sotsialiseerumise (kognitiivne arenguteooria) teel.

Uurimused keskendusid  sooliste stereotüüpide määratlemisele ja nende vahendamisele haridussüsteemi poolt.  Uurimustest selgusid poistele ja tüdrukutele õpetatavad erinevad ained ja oskused, sooliselt kallutatud teadmised ja õpikutekstid ning seksistlik keelekasutus.

Samuti selgusid seaduspärasused,  et sooline identiteet ning soorollile kohane käitumine tingib erinevused võimalustes, mis poistele ja tüdrukutele avanevad. See omakorda süvendab soolist ebavõrdsust.

Soolist sotsialiseerimist haridussüsteemis käsitletakse siiani enamasti viiest aspektist:

1. õpetajate hoiakute ja sooliste eelarvamuste mõju suhtlemisele klassiruumis;
2. formaalse õppekava sisu (sh seksuaalkasvatus);
3. koolikultuur ja varjatud õppekava (sh sooline vägivald ja kiusamine);
4. naiselikkuse ja mehelikkuse esitlemine;
5. õpetajate ettevalmistus sooküsimustes.

Uuringud aitavad kaasa sooliste stereotüüpide äratundmisele ja vähendamisele. Samas ei aita need seletada, miks kõike maskuliinsusega seotut kõrgemalt väärtustatakse.

Alates 1980. a-test lähtutakse valdavalt seisukohast, et mõiste sugutähistab lisaks inimeste bioloogilis-füsioloogilistele erinevustele ka kultuurilisi norme ja väärtusi, mis määravad tüdrukuks ja poisiks / naiseks ja meheks olemise tingimusi. Kahe aspekti eristamiseks ning sotsiaalse soo tähistamiseks kasutatakse sotsioloog Anne Oakly poolt 1972.a. ilmunud raamatus  „Sex, Gender and Society (ee „Sugu, soolisus ja ühiskond“)  keeleteadusest üle võetud soolisust tähistavat terminit gender (ld.k. genus)

Soolist sotsialiseerimist käsitletakse mitmetasandilise ja dünaamilise sotsiaalsete ootuste ja kontrollimehhanismide protsessina nii soosüsteemisäilitamiseks kui ka  muutmiseks, milles aktiivsete subjektidena osalevad ka lapsed. 1990.-test üha laialdasemalt kasutatav sotsiaalkonstruktivistlik käsitlusviis tunnistab, et poiste ja tüdrukute erineva käitumise põhjustavad nii bioloogilis-füsioloogilised tegurid kui ka väliskeskkonna mõju ning et käitumiserinevused tuginevad sotsiaalsele praktikale. Uuringukontseptsioone ja küsimuseasetusi on mõjutanud Foucault’ seisukohad, et võimusuhteid, sugu ja soolisust konstrueeritakse ehk luuakse (ingl doing gender) pidevalt igapäevase suhtlemise käigus.

Konstruktivistlikest paradigmadest lähtuvad uuringud ei püüa määratleda, millised tüdrukud ja poisid on  või mille poolest nad erinevad. Uurimisküsimused püstitatakse eelkõige  sotsiaalsete, struktuursete ja institutsionaalsete barjääride ja ebaõigluse kohta, arvestades, et  soo ja soolisuse ning sooliste erinevuste ja ebavõrdsuste (taas)tootmine toimub kolme faktori – identiteedi, interaktsiooni ja institutsiooni koosmõjul.

Uuritakse diskursusi ja käitumismustreid, mis mõjutavad soolise identiteedikujunemist, loovad poiste ja tüdrukute vahelisi võimusuhteid, säilitavad heteronormatiivsust ja teiste maskuliinsuste suhtes domineerivamal positsioonil oleva hegemoonilise maskuliinsuse (Walter Hollsteini poolt sisustatud termin) ideaali.

Püütakse välja selgitada, miks ja kuidas konstrueeritakse sugudevahelised suhted vastanduvatena ja alati mehi ning mehelikkust kõrgemalt väärtustavana.

Sugu käsitletakse lahutamatu osana ühiskonna ja kooli kultuurist ning normidest. Tähelepanu on suunatud soolistatud õppekavadele (sh variõppekavale), suhtlemismustritele, kuvanditele, enesemääratlemisele ja õpetajate-õpilaste sooidentiteetide kujunemisele..

Konstruktivistlikud uurimused püüavad avada ja kirjeldada, kuidas kinnistunud arusaamad on kujunenud ja kuidas need haridussüsteemi mõjul tahtmatult taasluuakse. Uuritakse, kuidas ja kelle poolt kehtestatakse norme või määratletakse nn normaalset, sookohast käitumist.

Analüüsitakse, kuidas toimub sugupoolte eristamine, milliste väärtushinnangute alusel ja milliste võimusuhete kontekstis ning kuidas ilmnevad maskuliinsuse/feminiinsuse vormid lasteaias ja koolis.

Samuti uuritakse, kuidas lapsed ja noored ise oma soolist identiteeti kujundavad. Uuritakse ka olemasolevaid soo- ja võimusuhteid haridusinstitutsioonide argielus ilmnevates suhetes.

Soolisuse aspektist on analüüsitud nt kooli suhtlemis- ja organisatsioonikultuuri, ainete valikuid, ainekursustest osavõttu, õpikuid ja õppematerjale, juhendamist, õpetamist, suhtlemist, ruumikasutust, õpilaste hindamist ja hindamiskriteeriume, vägivalda jms. Suure uuringurühma moodustavad soo ja konkreetsete õppeainetega seotud käsitlused (nt sugu ja muusikaõpetus, sugu ja matemaatika). Nende eesmärgiks on selgitada, kuidas sugupoole konstrueeritus antud kontekstis mõjutab ainekursuste sisu ning selle vahendamist ja omandamist.